Nynorskordboka
skjøne, skjønne
skjøna, skjønna
verb
kløyvd infinitiv: -a
infinitiv | presens | preteritum | presens perfektum | imperativ |
---|---|---|---|---|
å skjønaå skjøne | skjønarskjøner | skjønte | har skjønt | skjøn! |
skjønar | skjøna | har skjøna | skjøn!skjøna!skjøne! | |
å skjønnaå skjønne | skjønnarskjønner | skjønte | har skjønt | skjønn! |
skjønnar | skjønna | har skjønna | skjønn!skjønna!skjønne! |
perfektum partisipp | presens partisipp | |||
---|---|---|---|---|
hankjønn / hokjønn | inkjekjønn | bunden form | fleirtal | |
skjønt + substantiv | skjønt + substantiv | den/det skjønte + substantiv | skjønte + substantiv | skjønande |
skjøna + substantiv | skjøna + substantiv | den/det skjøna + substantiv | skjøna + substantiv | |
skjønt + substantiv | skjønt + substantiv | den/det skjønte + substantiv | skjønte + substantiv | skjønnande |
skjønna + substantiv | skjønna + substantiv | den/det skjønna + substantiv | skjønna + substantiv |
Opphav
norrønt skynja; av skjønTyding og bruk
Faste uttrykk
- skjøne pågjere seg opp ei meining om (noko)